Vanade tööde lõpetamisest – suur putukas

Mul on super hea tunne, sest siin on üks töö, mis vedeles lõngakorvis oma 5-6 aastat ja nüüd on see lõpuks valmis. Ega ma enam ei mäletagi, miks ta pooleli jäi. Vahel lihtsalt juhtub nii. Enamasti on põhjuseks see, et kohe ei teki head ideed, kuidas edasi liikuda – siis ma panen töö korraks pausile, et mõtiskleda. Ju siis venis paus pikaks ja tekkisid muud põnevad tegemised vahele, et see suur ja vahva putukas lausa unustusse vajus.

Mina toimin seisma jäänud töödega sisetunde järgi. Kui tunnen, et see teema või tegelane mind enam ei kõneta ja ilmselt ma teda kunagi lõpuni ei tee, siis löön käärid sisse ja võtan täitematerjali välja (see va kallis asi, ei saa raisku lasta!). Aga mõne töö puhul on jällegi tunne, et äkki ühel päeval võtan ta ikkagi uuesti ette, ja selle putuka puhul just nii oligi.

Tegelikult oli suur osa temast juba olemas – keha, pea, tundlad. Puudu olid ainult tiivad ja nägu.

Lõpliku tõuke tema lõpetamiseks andis asjaolu, et tahtsin oma Drops Parise varud likvideerida. Ma pole olnud selle lõnga väga suur austaja, kuigi mõned mustrid olen siiski kirjutanud. Ja võib-olla lõngavarudest vabanemine oligi täiesti piisav motivaator, sest mul tekkiski idee, kuidas putuka tiivad lahendada ja siis tuli juba nägu ka.

Mulle näib, et piltidelt ta ei tundugi nii suur, kui ta tegelikult on. Pikkust on sel tegelasel lausa 35 sentimeetrit.