Kloun nimega Jutupaunik

Selle klouni saamislugu on väga sarnane paljude teistega. Idee sai alguse juba hulk aega tagasi ja idanes mu peas oma paar aastat. Ajapuudus on kindlasti üks põhjus, miks kloun alles nüüd valmis sai ja mitte näiteks aasta tagasi. Aga kindlasti ka tõsiasi, et ettekujutus sellest, milline ta täpselt olema peaks, polnud päris selge. Tegelikult ei saanud see lõpuni päris selgeks, aga hakkasin lihtsalt otsast pihta ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Vahel ongi hea, kui täpset plaani pole. Siis pole ka kammitsaid, mis juba ette väljamõeldud ideede küljes kinni hoiaksid. Vaba improviseerimine toob tihti häid ja eneselegi üllatavaid tulemusi.

Miks ma klouni nii väga valmistada tahtsin, ei oskagi seletada. Tsirkuse klounid mulle tegelikult väga ei meeldi, aga rõõmsameelsed ja hea huumoriga inimesed küll. Võib-olla olid need hoopis hullumeelselt kirevad värvid, mis mind teda valmistama kutsusid!

Nukke olen valmistanud mitmeid – poisse ja tüdrukuid, printsesse ja beebisid. Kloun on ju ka nukk, aga üks hoopis isevärki ja eriline tegelane. See annab mu nukukollektsioonile uue mõõtme.

Tahtsin, et mu kloun oleks rõõmus, sõbralik, värviline ja mitte liiga groteskne. Võib-olla olete teiegi märganud, et paljud klounid on isegi hirmuäratavad, eriti lastele. Soovisin, et minu kloun selline kindlasti ei oleks.

Hästi põnev on jälgida oma laste reaktsioone uutele mänguasjadele. Nemad ongi ju need, kelle peal kõik asjad nö läbi testitakse. Jutupaunik tekitas neis kõigis suurt elevust. Küsimused stiilis “Kellele sa selle heegeldasid?” on alati heaks märgiks :)

Kloun osutus üheks suuremaks mänguasjaks, mille ma valmistanud olen. Pikkus umbes-täpselt 47 sentimeetrit. Lisaks avastasin piltide tegemise ajal, et ta seisab päris ise. Tasakaalu leidmiseks läheb küll kannatlikkust tarvis, aga siiski…

Muus osas pole fotoseanss väga õnnestunud. Vabandan, et pildid pole kuigi efektsed. Mulle endale näib ta tegelikus elus oluliselt vahvam, kui see piltidelt välja paistab.